Selle aasta esimesel paaril kuul ei olnud vist peret, kus poleks arutatud prügimajanduse ja selle tuleviku üle. Kõik olid kole ärevuses ja ei teadnud enam, kuhu pista kasutatud vatipadi või tühjaks saanud jogurtitops. Meedia muideks ajas inimesi veelgi rohkem segadusse, sest igal päeval ilmusid erinevates väljaannetes õpetussõnad, kuhu ja kuidas oma prügi sorteerida. Muideks nõuanded võisid vahel teineteisest tublisti erineda. Nüüd, rohkem kui pool aastat hiljem, ei ole prügi enam kellelegi pinnuks silmas. Kevadine aktsioon Teeme ära 2008 tegi metsaalused mõnusalt rämpsust puhtaks, et oleks kohta, kuhu suurpuhastuse käigus ülejäänud asjad ära viia. Lihtsalt imelik hakkas nii puhtas metsas. „Väike prügi ju kaunistab, mitte ei riku,“ mõtles inimene ja lükkas koormatäie vana mööblit kuusikusse.

Olles enamuse suve maal, ei pannud ma prügiteemat nõndapalju tähelegi, sest seal, kus mina viibisin, ilmselt tarbiti oluliselt vähem kui keskmises eesti peres ning seetõttu polnud ka jäätmeid, mida metsa alla laiali pillutada. Üllatusena avastasin linnakoju saabudes, et prügihunnik prügikastide kõrval on kasvanud. Tublisti. Nii oma neli – viis korda. Tundub, et sügise saabudes viiakse elamistes läbi suuremaid koristustöid, sest igal öösel lisandub sinna hunnikusse midagi. Näiteks täna hommikul oli keegi oma elamisest välja visanud elusuuruses pehme armsa tiigri. Nüüd ta siis passibki seal prügihunniku kõrval ja ootab. Imestama on pannud mind see, et inimesed ju näevad, et nende jõulukuused vedelevad ka peale jaanipäeva endiselt prügikastide kõrval, aga viivad sinna visalt juurde. Huvitav oleks teada, keda nad eeldavad selle sealt ära koristavat.

Majanduslanguse tõttu olen oluliselt hakanud piirama tarbimist ja tunnen sellest tegelikult suurt rõõmu. Keskkonnale on see igatahes kasulikum. Suvepuhkusel jäi näppude vahele raamat Roheliseks kasvamine, mis rääkis sellest, millist mõju meie tarbimisharjumused keskkonnale avaldavad. Siiralt loodan, et osad faktid olid raamatu edukamaks müügiks ülepaisutatud, sest mnjah, kas ma muidu ikka tahan 20  aasta pärast sellel planeedil veel viibida. Raamat avaldas mulle sedavõrd suurt mõju, et lisaks tarbimisepiiramisele hakkasin rohkem tähelepanu pöörama ka prügisorteerimisele. Uskumatu, aga enamus prügi, mida me majapidamises ära viskame, kuulub tegelikult valdkonda taaskasutatav. Nii siis otsustasin augu pähe rääkida korteriühistu juhatusele, et ehk ikka tellime endale ka pakendikonteineri. „Naljatilk, me ei hakka ju ainult sinule seda konteinerit tellima. Vaevalt, et keegi üldse seda kasutama hakkaks!“ kõlas nende irooniline vastus. Olgu siis pealegi. Otsustasin, et hakkan kasutama avalikke kogumispunkte, mille võrgustik peaks linnas olema üsnagi tihe. Pakendeid pungil kotike näppus lonkisin Merimetsa Selveri juurde. Ennäe imet, ongi nii nagu ajakirjanduses räägitakse – kilepakend, klaaspakend, metallpakend jne. Libistasin kraami vastavatesse tünnidesse ja olin marurahul. Ikkagi läheb taaskasutusse. Nädala pärast samasse kohta pakendeid viima minnes oli minu hämmeldus suur. Kõik tünnid kandsid silti joogitaara. Olin segaduses. Kuhu siis kadusid need muud pakendid??? Uurisin Selveri infoletist, mille peale teatas administraator, et vahet pole pange ükskõik millisesse tünni. „Kuidas ei ole vahet? Erinevad pakendid ju ikkagi? Kurgipurk ei ole ikka päris seesama, mis jogurtitops või saiakott?“ Administraator kehitas õlgu ja arvas, et kui mulle ei sobi, võin ju kuhugi mujale oma pakenditega minna. Koju jõudes helistasin Eesti Pakendiringluse infotelefonil. „Jah, me muutsime konteinerite asukohta.“ „Kuidas muutsite? Aga eelmine nädal oli ju kõik veel teistmoodi.“ „Jah, segaduste vältimiseks vaadake meie kodulehelt igakord üle, kus täpselt mingit konteinerid asuvad.“ Uskuge mind, ma tänasin õnne, et mu telefon ei võimalda näidata pilti minust endast sellele inimesele, kellega ma rääkisin, sest tundub ju absurd – iga kord enne oma pakenditega linna peale tormamist otsida, kas ikka vana koht veel toimib või peaks uue otsima. Minu üllatus ei olnud enam nii suur kui avastasin kahe nädala möödudes, et joogitaara asemel on taaskord võimalik kõikvõimalikke pakendeid ladustada. Kurvaks teeb aga see, et juba kolmandat nädalat on konteinerid pilgeni täis ja keegi vist nende tühjendamise peale ei mõtle.

Ahjaa enne lõppu veel üks seik. Vahetasin kodus päevavalguslambi ära ning panin lapsele mänguasjadesse uued patareid. Vanad otsustasin kenasti kodu lähedale ohtlike jäätmete punkti viia, ikkagi keskkonnale kahjulikud vidinad. Kontrollisin eraldi üle vastuvõtuajad, sest need punktid pole teps mitte iga päev lahti. Olin viis minutit peale punkti avamisaega kohal, ootasin kümme minutit, aga punkt jäigi suletuks. Helistasin numbrile, mis ilutses putka seinal. Kuidas ei ole avatud, ikka peab seal keegi olema. Katsuge ust ehk on lahti. „Kuulge, kui ikka tabalukk ripub ukse ees, siis ju ilmselt ei ole lahti!“ Lubati uurida ja tagasi helistada. „Teate, inimene läks korraks tualetti ja on kümne minuti pärast tagasi.“ Tegin närvide rahustuseks autoga väikese tiiru, ja jõudsin tagasi 15 minutit hiljem. Tabalukk oli kadunud ja kuudiuks seisis puupulgaga kinni. Astu sisse, sorteeri oma jäätmed ja pane uks uuesti puupulgaga kinni. Appi!!!

Kui ma oleksin inimene, kes teeb hommikust õhtuni tööd, siis ma tõenäoliselt ei sorteeriks oma jäätmeid, sest vaba aega selle jaoks, et leida kohti kuhu seda ladustada, oleks liiga vähe. Aga koduse inimesena võib sellega tegeleda küll, sest olmeprügisse tuleb viia prügikotike iga kahe nädala tagant ja ka siis on ta imepisikene. Teadmatuses olijatele niipalju, et see prügi, mille te olmeprügikonteinerisse viskate jõuab täpselt samasugusena prügimäele – eraldi sorteerimist selle puhul ei tehta.  Eks ole oli põnev ja õpetlik lugemine!